Med24.ee intervjuu: Tarkvaraarendajad julgustavad tervishoiutöötajaid IT-arendustes aktiivsemalt kaasa rääkima

Kuna Eesti tervishoiu infosüsteeme ootavad ees olulised muudatused, oleks õige aeg otsida võimalusi nendes protsessides kaasa rääkida, leiavad Net Groupi digitaalse tervise valdkonna juht Margus Kaldma ja äriarhitekt digitaalse tervise suunal Vahur Metsala.

Net Group teeb tarkvaraarendajana koostööd haiglate, TEHIKu, Tervisekassa ja erasektoriga. Kuna olete erinevate tervishoiu osapooltega oma töös palju suhelnud, siis mis on teie hinnangul Eesti tervishoiu IT-süsteemide kõige suuremad murekohad?

Kaldma: Minule isiklikult tundub, et kõige suurem murekoht on killustatus, sest pea igal tervishoiuasutusel on oma süsteem. Üldiselt ma arvan, et Eesti riik on oma tervise infosüsteemiga (TIS) väga heas kohas, meil on korralik süsteem, aga probleem on selles, et andmed, mis süsteemi jõuavad, on väga killustunud ja mõnel juhul ei jõua need sinna üldse. Näiteks kui ITK-l on kasutusel üks ja PERH-il teine süsteem ja nad küll saadavad andmeid TIS-i, siis sinna jõuab neid tegelikult vähesel määral. Patsiendiga seotud ravispetsiifilised andmed on haigla enda infosüsteemis ja need ei liigu kuskile.

Miks ei ole haiglatel olnud piisavalt huvi teha üks süsteem?

Metsala: See tundub tõesti hästi loogiline. Probleem on ajalooline taust – erinevad haiglad on juba oma protsesse ja eripärasid valanud mingisse tarkvarasse, justkui betoneerinud. Aga nad kõik vähehaaval iganevad, amortiseeruvad, ja kui nüüd hakata sealt välja tulema, midagi uut tegema, siis see on kulukas ja protsessiliselt hästi keeruline. Juba sellepärast, et suur osa  personali kasutab väga laia hulka erinevaid töövahendeid ja nad peaksid kõik üle minema, ümber õppima. Lisaks tuleb andmed üle kanda. See protsess on päris vaevaline ja kas see annab personalile loodetud võitu, seda ei tea. Klinitsisti vaatenurgast on mõni üleminek väga positiivne, kuna annab paremad töövahendid, aga teine võibolla on selline, mis näeb ilusam välja, aga tegelikult pole parem või on isegi ebamugavam ja aeglasem. Ehk võit ei pruugi olla klinitsisti vaatest märkimisväärne.

Kaldma: Haiglatel on tahe kindlasti olemas. Täna keegi ei ütle, et nad ei taha, aga on väga palju nüansse. Kõigepealt räägime ikkagi üsna sellisest esimesest funktsionaalsusest, mida see võimaldaks, näiteks patsiendi tuvastamine, registreerimine jne. Haiglate infosüsteemides on aga sisuliselt iga ravilõigu jaoks, igal raviüksusel, veel omakorda eraldi infosüsteem. Tõenäoliselt nende väljavahetamiseni me esimeses etapis ei jõuaks. See teebki keeruliseks.

Kui haiglate süsteeme on nii palju, siis ma eeldan, et nad kõik ei ole kaasaegsed?

Kaldma: Ei ole kindlasti. Täna on osade haiglate süsteemid 20-30 aastat vanad.

Mida see IT-maailmas tähendab, kui asi on 30 aastat vana?

Kaldma: Kulusid.

On selline süsteem vähemalt turvaline?

Kaldma: Ma arvan, et on turvaline, sest need süsteemid asuvad sisevõrgus ega ole välismaailmale nähtavad. Ma ei ütle, et need süsteemid on üliturvalised, aga kuna nad asuvad n-ö müüri taga, siis võibolla see polegi peamine teema. Pigem on küsimus nende süsteemide ülalhoidmises ja arendamises. Näiteks, kui riigi poolt tulevad mingisugused uued nõuded, uued standardid, siis nende juurutamine vanasse tarkvarasse on kulukas.

Kes peaks selle otsuse tegema, et haiglad võtaksid kasutusele ühise süsteemi?

Metsala: Praegu on käimas tasuvusanalüüsi projekt, mille eesmärk on selgitada, kuidas Eesti peaks edasi minema – kas võiks olla üks infosüsteem, modulaarsed tükid, mingi valik infosüsteemidest… Väga põnev, mis sealt välja tuleb ja kuidas edasi minema hakatakse.

Kaldma: Lõpuks on see poliitiline otsus, aga kuna keerulist tausta ja huvigruppe on nii palju, siis kindlasti ei saa öelda, et minister lihtsalt võtku otsus vastu. Aga tõenäoliselt lõpuks peab riik selle otsuse tegema. Seda ei saa teha kiirustades, aga samas aeg surub peale. Kaua ei saa enam venitada.

Üks uus süsteem, mis on väljatöötamisel, on tervisejuhtimise töölaud. Mida see endast kujutab?

Kaldma: Tervisejuhtimise töölaud on uus infosüsteem, mis on mõeldud tervishoiutöötajale. Selle mõte on tuua erinevad teenused kokku, et tervishoiutöötajal tekiks ühtne pilt. Üks esimesi mooduleid, millega töötame, on püsiravimiskeemi teenus. Oleme koos partneritega loonud teenuse, kus arstile on näha patsiendi kogu ravimiskeem ehk näitame arstile kohe, milliseid ravimeid on inimesele määratud. Samast põhimõttest lähtuvalt on sinna planeeritud väga erinevaid mooduleid.

Metsala: Praegu on olemas Andmevaatur, mis on väga suur samm edasi sellest, mis oli enne, et patsiendi kõik olemasolevad tervise infosüsteemi andmed oleksid kokku toodud ja visualiseeritud. Tervisejuhtimise töölaua ülesanne on teha sedasama, aga muuta andmed ka sisestatavaks. Ehk tekib võimalus hallata seal näha olevaid andmeid ja tuua järjest juurde erinevaid asju – laual on olnud näiteks patsiendi elukaare andmed, elustiiliandmestik… Teisisõnu selline andmestik, mis pole mitte ühe visiidi või kontakti põhine, vaid nende ülene, hõlmates harjumusi, eraelu, suguvõsas levivaid haigusi ehk kõikvõimalikku tausta, mis on kliinilisest vaatest oluline, aga ei lähe täna struktureeritult kirja, vaid jääb võibolla mõnda epikriisi.

Kaldma: Üks näide on see, kui inimesed vahetavad elukohta: kolides Tartust, kus mul on perearsti juures ravilugu, Tallinnasse, siis TIS-is on minu kohta andmed olemas, millist ravi on mulle määratud, aga kõige sellega, mis on juurde tehtud (perearsti märkmed), alustatakse nullist. Niimoodi tekib inimesel tööanamnees, koolianamnees ja mistahes kokkuvõte, mis on kõik killustunud erinevate teenuse pakkujate vahel. Tervisejuhtimise töölaud aitab neid tulevikus kokku tuua, et meil oleks kogu info jaoks üks keskkond.

Teine oluline nüanss on see, et uus keskkond võimaldab ka nendele spetsialistidele ligipääsu terviseandmetele, loomulikult seadusest tulenevalt, kes täna ei näe või ei näe nii palju andmeid. Näiteks füsioterapeudid ja KOV-i spetsialistid. Nad hakkavad pisut enam nägema kui praegu.

Apteekrid on välja toonud, et neil puudub hea võimalus arstiga ühendust võtta, kui nad tahavad midagi üle kontrollida.

Metsala: Üks asi, mida soovitakse sinna luua, ongi patsiendi ravimiskeemis kommenteerimise funktsionaalsus, mis tekitaks suhtluskanali ravimiskeemi põhiselt, kus erinevad eriarstid, esmatasand ja ravimi väljastajad saaksid omavahel kommunikeerida.

Kaldma: Teine näide on hambaarst, kes meil praegu tegutseb natuke nagu tervishoiusüsteemist väljaspool. Võib tekkida olukord, kus inimesele määratakse operatsioon näiteks poole aasta pärast, aga öeldakse, et enne tuleb minna hambaarsti juurde ja vaadata üle ega pole põletikku. Osasid operatsioone ei saa teha, kui kehas on põletik. Inimene läheb hambaarsti juurde, ta midagi arsti jutust mäletab, osa infot jätab ära ning hambaarst ei näe seda kuskilt, mis protseduurid on tulemas. Tehakse raviplaan, võibolla pole inimesel kohe raha ja põletik jääb ravimata. Kui siis saabub operatsioonipäev võib operatsioon ära jääda, sest kehas on põletik. Spetsialistid peaksid koos töötama, aga neil pole piisavat infot. Täna on see vastutus jäetud patsiendi kanda.

Mõeldes sellele, et arstidel on paljude IT-süsteemide osas etteheiteid, siis kuidas peaks selliste süsteemide väljatöötamine käima?

Kaldma: See on keeruline küsimus ja head valemit ei ole, aga kui läheme mingit süsteemi tegema, siis peaks kuidagi tegema selgeks erinevate spetsialistide kitsaskohad ja proovima vaadata kõiki nüansse, mis võivad tekkida. Võti on töö õigete sihtrühmadega ja erinevate nurkade kaardistamine. Tihti tehakse süsteeme nii, et valitakse mingisugune kindel seltskond, kes arvab, või tehakse seda Tallinna või Tartu kontekstis ja hästi palju eeldades.

Metsala: Mõnikord mõned sammud ei tundugi loogilised. Neid peab tegema sellepärast, et seadus nõuab või et tuleb esitada teatud andmeid. Juriidika on vahel kõige suuremaks takistuseks – protsesse ei saa üles ehitada nii, nagu oleks optimaalne kliinilisele spetsialistile, sest õigusraam nõuab midagi muud.

Kaldma: Ehk hea infosüsteemi loomine ei tähenda seda, et on ainult head IT-spetsialistid, vaid seda, et kõiki aspekte on kaalutud, sh protsessimuutusi ja/või juriidikat. See on asi, mis sageli ära unustatakse ja öeldakse, et see on patsiga poiste teema.

Kus me oleme võrreldes ülejäänud riikidega – kas meil on tegelikult asjad hästi?

Kaldma: Jah, võrreldes teiste riikidega on Eestis hästi. Euroopa riikidest on näiteks Taani Eestiga sarnasel tasemel. Oleme näinud, et osadel riikidel on päris head süsteemid nagu Eestilgi, kuid on riike, kus pole peaaegu mitte midagi. Näiteks Saksamaa. Neil on alged ja soov. Selles mõttes on Eesti heas seisus, et meil on süsteem kuhu külge ehitada. Jah, ta on vana ja teda uuendatakse, aga ta on olemas. Tasub rõhutada, et kui Eesti tänane süsteem on meile vana, siis teistele riikidele on ta rakett. Mulle meeldib, et vaatamata kõigile raskustele Eesti riik ikkagi mõtleb, planeerib ja tegutseb järgmise infosüsteemi suunas. Meil pole paigalseisu.

Viimasel ajal räägitakse üha rohkem turvalisusest, sest väga palju toimub küberründeid. Mis mõtteid see tekitab? Kas meie süsteemid on piisavalt kaitstud?

Kaldma: Ma tahaks öelda, et on, vähemasti, mis puudutab tervise infosüsteemi. Pigem mulle tundub, et viga tekib teise või kolmanda taseme töötleja kaudu, kel pole nii tugevaid kohustusi. Nemad on ründeobjektid.

Metsala: Me suhtlesime ühe Saksamaa ettevõttega ja nad imestasid, kas me tõesti ei salvesta terviseportaalis andmeid krüpteeritud kujul – see ju tähendab, et ka pahatahtlik meditsiinitöötaja pääseb neile ligi. Valdav osa kliinilisi spetsialiste saavadki Eestis patsiendi andmetele ligi ja järelevalvet teostatakse tagantjärgi. Kui me hakkaksime väga kitsalt piiritlema, iga kord luba nõudma, siis see poleks mõistlik. Teistpidi tähendab see seda, et kui keegi tahaks pahatahtlikult tegutseda, siis tal on selleks võimalus, kuigi jäljed jäävad maha. Risk pole suur juba sellepärast, et Eesti on nii väike ja huvi on madal. Meil pole siin globaalseid kuulsusi, kelle infot müüa. Aga, jah, see oleks potentsiaalselt teostatav, risk on olemas.

Kaldma: Pigem tundub, et kui leke tuleb, siis see tulebki inimese või mingi protsessi tulemusel – midagi teeb inimene pahatahtlikult või on protsess kolmanda osapoole juures nõrk. Süsteemid ise on üsna turvalised, vähemalt see, mida meie näeme.

Metsala: See on hüpoteetiline risk, sest kui vaatame meie tervishoiusektoris töötavaid inimesi, siis nad on kulda väärt. Selle sektori töötajad on pigem eetilised, altruistlikud ja tegutsevad teiste hüvanguks. Minu silmis on see risk madal.

Kui hästi tulevad tervishoiutöötajad uute süsteemidega ja muudatustega kaasa?

Kaldma: Sõltub hästi palju konkreetsest inimesest. Selles mõttes ei saa isegi eristada uut ja vana koolkonda, kuna mõlemas on inimesi, kes ei tule uuendustega kaasa ja selliseid, kes tulevad. Üldiselt ma arvan, et Eesti tervishoiusektor ja kogu riigisektor on uuendusele avatud. Vastutöötamist pole meie kohanud.

Metsala: Mina julgustaksin tervishoiutöötajaid küsima, uurima välja kes, kus midagi teeb ja millal on võimalik uutes projektides kaasa lüüa ja initsiatiivi üles näidata. Tegelikult on võimalusi hästi palju. Kahjuks on nii, et olgugi, et Eesti on väga väike riik, on tekkinud teatavad koolkonnad, kus mingeid protsesse viiakse ühes riigi otsas ühtmoodi läbi ja teises natuke teistmoodi ning kompromisse väga ei tehta. Mina küsiks, kas see peab nii olema ja millised oleksid võimalused efektiivsemalt koostööd teha, ühtlustada protsesse, teadmisi, seda, kuidas tervishoiutöötajaid haritakse? Kui mina oleksin meditsiinitöötaja, siis ma küsiksin veel rohkem küsimusi võibolla Tervisekassa, TEHIK-u ja riiklikul tasemel. Oleme Eestis olukorras, kus erinevad muutused hakkavad juba juhtuma, need tulevad paratamatult, lihtsalt on küsimus, kuidas nad ellu viiakse ja kes ütleb, mis juhtuma hakkab. Praegu oleks soodne hetk küsida küsimusi ja kaasa töötada.